Ethel Aoude

Paljud Euroopa noored satuvad esimest korda Aafrika pinnale tihti turistina või vabatahtlikuna, kannustatuna headest soovidest sealsete kodanike eluolu parandada. Mina võtsin reisi ette aga hoopis palju isekamal põhjusel – ma tahtsin ENDA eluolu parandada ja kasutada kodumaal juba teiste poolt teostatud ja hästi toiminud äriideid mandril, kus kõik alles arenemisjärgus.
Kuna töötasin vahetult enne Ghana reisi ette võtmist LHV pangas investeerimisnõustajana oli mul väike eelinfo sealse majanduskeskkonna suhtes olemas. Ghanas oli hiljuti leitud naftat ning Ghana aktsiaturg oli 2008 aasta lõpul 6 maailma enim tõusnud aktsituru hulgas.
Kui 2009 aasta Veebruaris pangast koondamisteate sain vahetasin pikemalt mõtlemata kontoriroti ülikonna matkapükste vastu ning liitusin spontaanselt kahe sõbraga, kel paasjagu autoreis Lääne-Aafrikasse plaanis oli.
Kui aus olla siis teadmine Ghanas valitseva soodsa majanduskeskonna kohta oli minu ainus ettevalmistus. Tegelikult ilma kontakte omamata ning kohalikku seadusandlust tundmata polnud enda Ghana töö ning ärimaastikule sisse söömine sugugi mitte kerge. Sealsetel pankadel ei olnud mind ja minu uuenduslikke ideid vaja. Väiksemate ettevõtetega lävimisel takerdusin välistööjõu palkamist reguleeriva seadusandluse taha.
Samas sujus hästi vabakutselisena ettevõtetele IT-lahenduste (Power-Pointi presentatsioonid, koduleheküljed) pakkumine. Kontakid ja tutvused kogunesid ning hoolimata lugematul hulgal saadetud CV-dest kindlustasin esimese (ja ka teise ja kolmanda) töökoha läbi tutvuse ning maandusin Lõuna-Aaafriklaste juhitud GSM torne ehitavas ettevõttes. Praeguseks on sellest ettevõttest saanud aga minu kaubamärgi OKAccra väga hea klient ning ise töötan tegevjuhina hoopis Liibanoonlastele kuuluvas reklaamiagentuuris.
Kui praegu aega 5.5 aastat tagasi keerta ja mind sama valiku ette panna siis isegi teades, mis kõik mind Mustal Mandril ees ootab, otsustaksin ma ilmselt uuesti Aafrikasse tuleku kasuks.